Arenguantropoloogia

Arenguantropoloogia on antropoloogia haru, mis vaatleb arenguabi ja arengueesmärkide taga peituvaid ideaale ja ideoloogiat ning praktilist mõju ühiskondadele. Üheks levinumaks arenguideaaliks on moderniseerumine. See tähistab muutust, mille keskmes on tänapäeval majanduskasv tööstuse ja turgude laienemise ning tehnoloogilise innovatsiooni toel, aga ka poliitilised muutused, sh demokraatia areng ning inimareng laiemalt, nt kirjaoskuse levik, sotsiaalse mobiilsuse võimaluste suurendamine ja vaesuse vähendamine. Kõik need muutused leiavad aset erinevatel viisidel ning neil võib olla etteaimamatuid ja ühiskondi põhjalikult muutvaid tagajärgi, samuti on neis protsessides väga olulisel kohal teoreetiline arutlus arenguprotsessi üle.

Arenguantropoloogia tegeleb nii arenguabiga tegelevate organisatsioonide praktikate kui iseloomulike mõtlemisviiside uurimisega (sh nt arenguorganisatsiooni dokumentide, kohtumiste arutelude põhjal). Enamasti on arenguantropoloogilised analüüsid arengu suhtes kriitilised, küsides, miks pole vaesus väga paljudes maades hoolimata arenguabist vähenenud, miks on arenguplaanide ja arengutulemuste vahel silmatorkavad käärid, miks ei arvesta arenguorganisatsioonid sageli kohaliku konteksti ja ajalooliste õppetundidega - ehk miks nii suur osa arenguplaanidest läbi kukub?

Arenguantropoloogid juhivad tähelepanu, et arengueesmärkide näol on tihti tegemist on majandus- ja poliitiliste mehhanismide toel peale surutud eesmärkidega, mille mõju nii konkreetsetele ühiskondadele, ühiskonnasisestele gruppidele kui ka globaalsele olukorrale võib olla läbi mõtlemata või isegi hoomamatu. Arturo Escobar kirjeldab rahvusvahelist arenguabi kui üht neokolonialismi vormi, mis on abistatavate maade probleeme kasvatanud, selle asemel et neid lahendada ^[1]. James Ferguson kirjeldab, kuidas arengutegevuse ja -diskursiivsete vahenditega jäeti ressursside jaotamisest Lesotho ühes rahvusvahelises arenguprojektis petlik pilt, justkui ei oleks tegemist millegi poliitilisega. Tegelikult õnnestus nõnda tugevdada riiklikku bürokraatlikku võimu keskusest kaugetes piirkondades ^[2]. Eestis on arenguantropoloogilisi uurimusi läbi viinud Aet Annist, kes vaatles kogukonnaarengu programmi Kagu-Eestis 2000ndate esimeses pooles ja osutas, et programmi käigus loodi ühelt poolt tugev arendajate kogukond, mis ebaõnnestumisi kohalike süüks pani, teisalt õõnestasid programmi tegevused keskuskülade keerulises ja uudses ebavõrdsuse kujunemise tingimustes inimeste katset teistest eemalduda ja sellega lahendamatuid sotsiaalseid olukordi vältida ning panustasid mõnedes külades hoopis sotsiaalsete suhete murenemisse ^[3].